HL & jt jutupärlid vol 2

Neid jutupärleid ikka aeg-ajalt tuleb, kuid ma olen nii aeglase reageerimisega, et ei jõua neid kõiki enda jaoks üles märkida. Kahju tegelikult, sest nii tore on neid hiljem lugeda ja meenutada, et jaa, oli küll selline seik! :)

Stseen 1: Lasteaias

Marta (3 a) pärandas oma väikeseks jäänud Rapuntsli pildiga pluusi HL-le, kes sellega lasteaeda läks: Marta: „See [pluus] oli minu oma!“
Marta emme: „Äkki HL-l on samasugune pluus?“
Hannaloore: „Ei, see oli Marta oma. See talle väike, nüüd minule sobib.“
Ma ikka aeg-ajalt ütlen mõne riideeseme kohta, et tead, Hannaloore, see pluus/müts/kampsun oli kunagi (nimi) oma, aga talle jäi see väikeseks ja nüüd saad sina seda kanda. Eks pisikesed kõrvad registreerivad selle ära ja sealt need "pärlid" tulevad.

Stseen 2: Lasteaias

Marta jõuab lasteaeda ja näeb, et HL on juba kohal (kummikud olid juba esikus).
Marta tõstab teiste laste kummikud eemale ning asetab ühe saapa ühele poole ja teise saapa teisele poole, ise öeldes: „Minu omad käivad seal.“
Vaat sellised head sõbrannad on nad! :) Sellega seoses tuleb veel meelde päris esimene päev, kui HL lasteaeda läks. Marta oli juba kõigile rühmakaaslastele rääkinud, et tema teab, kes Hannaloore on, sest ta on tal isegi külas käinud; teised ei tea veel teda, sest ta on uus. :)
 

Stseen 3: Kodus

Hommikul lasteaeda minnes kougib HL välja ühe väikese kilekoti, millesse hakkab Mario jalanõusid toppima. Kui ütlen talle, et need vast ei mahu sinna, siis liigub ta oma tenniste juurde:
„See sobib.“
Tennised kotti pandud, haarab ta kätte oma kummikud ning läheb Mariole neid jalga panema.
Mario: „Mul mahub ainult üks varvas siia sisse.“
HL: „[Proovi] teistpidi!“ haarates kummikud kätte ning vahetades parema-vasaku saapa ära. Lõpuks pärast pikka pusimist konstateerib fakti: „Ei mahu.“

Stseen 4: Õues kiikumas
Hannaloore kiigub ja näeb samal ajal mesilast enda ümber tiirutamas. Ühel hetkel lendab mesilane HL selja taha.
"Näe, emme, mumm teeb mulle hoogu!" (ise samal ajal kõige rõõmsama näoga üldse. :)))

Stseen 5: Kodus
Hannaloore küsib mu käest pisikese teibirulli. Käib sellega ringi ja siis tuleb mõne aja pärast minu juurde.
"Emme, [kuidas] see lahti käib? [Tahan] enda suu kinni [panna], siis ma ei räägi nii palju."
Ma olin lihtsalt sõnatu pärast seda. :) Olgu öeldud, et ma ei ole tal kunagi käskinud vait olla või keelanud tal rääkida.