Meie "juba suur" preili hõiskas täna hommikul tavapäratul kombel: "Mina olen täna kõige tähtsam! Mina olen täna kõige ilusam! Mul on täna sünnipäev!" ja lasi mul endale patsid punuda ning pani emme valitud kleidi (mitte Elsa kleidi, khm-khm) vabatahtlikult selga. :D Ja seda kõike juba enne kella 7:30.
Isegi fakt, et jäätis, mille me maiustamiseks lasteaiakaaslastele viisime, ei olnud maasika oma, ei ajanud teda endast välja. Tähendab - laps on juba piisavalt suur aru saamaks, et sünnipäeva võlu peitub milleski hoopis enamas kui nendes pisiasjades (mitte et need poleks päevakangelannale olulised), aga no you get the point, onju?
Ja muidugi andis ta mulle mõista, et ootab laupäevast pidu koos sõpradega üle kõige, sest emme-issi lubasid mingit tähtsat üllatust (?) ning virsiku-MAASIKA torti, mille teeb Järlepa lasteaia pikaaegne ja väga armastatud söögitädi Taimi (kes küll nüüd kodus väljateenitud pensionipõlve naudib), aga kelle toidud on nii legendaarsed, et päris tihti tuleb lastevanematel retsepti küsida või siis paluda, et ehk saab kokatädi ise küpsetada. Meil vedas - ta saab! :)
Hannaloore on imeline vestluskaaslane - ta küsib, kuulab, teeb nalja, mäletab ÕIGES KOHAS ja AJAL mingit vestlust, mida oleme pidanud, ja teatab tähtsa näoga, et "Aga see asi käib ju nii! Kas sa ei mäleta?"... ja siis ei jää meil muud üle, kui lihtsalt imestada (ma ei saa ise ka enam aru, miks ma imestan kogu aeg), kui imeliselt TARK on üks 3-aastane,... okei tänasest juba üks 4-aastane?!?
Eks tal on ka omad "kiiksud" või õigem oleks öelda eripärad, millega me oleme juba harjunud ja mida me oskame arvestada; aeg-ajalt paha tuju, mis kulmineerub kiljumise ja asjade loopimisega, AGA kokkuvõttes on ta üks ülihea laps, kelle üle me iga päev väga uhked oleme. Loodetavasti, kui tänane päevakangelanna juba suur(em) on, mäletab ta oma lapsepõlvest (ja sünnipäevadest) vaid head ning ei pea tunnistama, et ta meie pärast kohutavat piinlikkust tunneb, sest me noh... oleme lihtsalt ühe ägeda plikatirtsu üles kasvatanud ja armastame teda lämmatavalt palju! :)
Ja muidugi andis ta mulle mõista, et ootab laupäevast pidu koos sõpradega üle kõige, sest emme-issi lubasid mingit tähtsat üllatust (?) ning virsiku-MAASIKA torti, mille teeb Järlepa lasteaia pikaaegne ja väga armastatud söögitädi Taimi (kes küll nüüd kodus väljateenitud pensionipõlve naudib), aga kelle toidud on nii legendaarsed, et päris tihti tuleb lastevanematel retsepti küsida või siis paluda, et ehk saab kokatädi ise küpsetada. Meil vedas - ta saab! :)
Hannaloore on imeline vestluskaaslane - ta küsib, kuulab, teeb nalja, mäletab ÕIGES KOHAS ja AJAL mingit vestlust, mida oleme pidanud, ja teatab tähtsa näoga, et "Aga see asi käib ju nii! Kas sa ei mäleta?"... ja siis ei jää meil muud üle, kui lihtsalt imestada (ma ei saa ise ka enam aru, miks ma imestan kogu aeg), kui imeliselt TARK on üks 3-aastane,... okei tänasest juba üks 4-aastane?!?
Eks tal on ka omad "kiiksud" või õigem oleks öelda eripärad, millega me oleme juba harjunud ja mida me oskame arvestada; aeg-ajalt paha tuju, mis kulmineerub kiljumise ja asjade loopimisega, AGA kokkuvõttes on ta üks ülihea laps, kelle üle me iga päev väga uhked oleme. Loodetavasti, kui tänane päevakangelanna juba suur(em) on, mäletab ta oma lapsepõlvest (ja sünnipäevadest) vaid head ning ei pea tunnistama, et ta meie pärast kohutavat piinlikkust tunneb, sest me noh... oleme lihtsalt ühe ägeda plikatirtsu üles kasvatanud ja armastame teda lämmatavalt palju! :)
Palju õnne, armsake! Olgu Sul imeline uus eluaasta!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar