Tervisejutud

Vaatan, et veebruarikuu on kuidagi haigustekuu meil jälle. Eelmisel aastal samal ajal põdesid mõlemad lapsed tuulerõugeid, praegu on üks kohutav köha nad maha niitnud.

Tegelikult selgus täna arsti juures, et Henk on endale kõrvapõletiku kuskilt hankinud. Viimased kolm ööd oleme suhteliselt magamata kõik, sest poiss on palavikus olnud ja voodis ringi rullinud (no nüüd saan aru, et kõrvavalu ei lasknud magada). Samas pole me eriti viimasel ajal temaga ringi liikunud, sest mingi aeg oli õues nii libe, et ei saanud temaga väga trippida (ta tahab ise palju kõndida ja joosta ning oleks enamus aega pikali maas olnud), pärast seda suurt libedat jäi Hannaloore köhasse ning siis olime solidaarsusest kõik toas (muidu saame aeg-ajalt niimoodi liikuda, et Hannaloore on üksi toas ja meie käime väiksel tiirul), aga näed sa! ikkagi hiilis mingi kõrvapõletik perre.

No mis siis ikka, ravime terveks!

Ma pole pikalt siia midagi väga kirjutanud, kuigi teemasid võib-olla isegi oleks. Kõige põletavam teema minu jaoks praegu on imetamise lõpetamine. 

Kuskil paar kuud tagasi lõpetasin päevase imetamise (kui Henk küsis rinda, siis ka sai, aga see muutus juba päris kurnavaks minu jaoks). Proovisin samal ajal ka öist võõrutamist ette võtta, aga põrusin. Esimene öö, kui seda proovisin, läks üllatavalt hästi, pidasime mõlemad hommikuni (kella kuueni) vastu, aga järgmised kaks ööd jäi Henk pärast harjumuspärast rinna küsimist täiesti ärkvele ja ütleme ausalt, et meil ei olnud jaksu temaga järjest mitmeid öid üleval olla, ja nii me loobusime proovimast.

Tegelikult ootan ma, et Mario uus töökorraldus paika loksuks, sest siis on tal ehk rohkem aega, et mulle võõrutamisel abikäed ulatada. Ilmselt pean ma kodust paariks ööks ära minema (kahe öö vahepeal ikka tuleksin koju), sest Henk on selline poiss, kes ei jäta enne, kui terve korter (kõik kapid ja vannituba) on läbi otsitud, veendumaks, et emmet ikkagi tegelikult ka pole. Alles siis rahuneb, kui näeb, et mind päriselt ei olegi. Nii et teise tuppa magamaminek või kappi ära peitmine ei tule kõne alla.
Aga see, et mina saaksin ära minna, eeldab, et Mariol on jaksu poisiga kogu öö toimetada. Praegu on tal väga tihe graafik (töötab kahe koha peal) ja me näeme teda ausalt öeldes väga harva. Nii et praegu see võõrutamise-asi põruks samamoodi nagu mõned kuud tagasi. Ootame ja vaatame.

Ja enne seda, kui Henk päris terve ei ole, ei tahagi ma seda teha. Praegi leiab ta rinnast ikkagi lohutust.

Ma ei ole vist kunagi varem nii väga kevadet oodanud kui praegu. No üldse ei taha enam seda lund ja külma ja.... Tahaks linnulaulu, päikest ja sooja! Lapsed on ka täieliku kasvuspurdi läbi teinud - Henki talvekombe jäi talle üleöö väikseks ja Hannaloore on enda oma nii ära trööbanud, et see ei pea enam vettki. Tahaks juba neile kevadriided selga panna, aga kardan, et kiirustan liialt ja nad külmetuvad jälle ning korjavad mingeid nõmedaid haigusi endale külge. :/ Oeh, võta nüüd kinni! Talv mulle iseenesest meeldis - lund oli piisavalt, vahepeal oli ka mõnusalt külm, siis jälle pehme - igaühele midagi. Nüüd võiks kevadele teatepulga üle anda.

Lisaks ootan kevadet, sest siis loodetavasti saame ka endale jalad rohkem alla ja võime kergemalt hingata. Eks näis. :)

Võib-olla järgmine kord kirjutan sellest, kuidas me Henki lasteaeda harjutama hakkame. See aeg juba käes - uskumatu!