Võõrutamise lugu

Kes on meie blogi varasemast ajast jälginud, siis teab, et meil oli Hannaloore toitumisega tükk aega probleeme. Ühesõnaga oli ta nii rinnalaps kui vähegi olla saab. Iseenesest polnud mul selle vastu midagi kuniks selgus, et HL hemoglobiinitase on liiga madal ning juurde tuleb võtma hakata rauasiirupit, vastasel juhul võib rauapuudus organismis tekitada muid tervisemuresid.

Pusisime ja pusisime erinevate siirupitega, kuid näidud paremaks ei läinud. Samuti ei suurenenud preili söögiisu. Pediaater soovitas seepeale, et laps tuleks rinnast võõrutada, sest siis suureneb ka huvi lisatoidu vastu.

Etteruttavalt võin öelda, et pediaatril oli õigus ning hetkel ei suuda me nii palju toitu talle ette kühveldada, kui ta sooviks. :-D Lisaks saatis Kertu meile Taanist ühed head rauatilgad, mida on mugav manustada ning seda purki nähes teab nüüd Hannaloore juba väga hästi, mis teha tuleb: suu lahti ja neelama. :-) Teiste rauasiirupitega on praegu n-ö paus peal, sest nende manustamine osutub lihtsalt ilmvõimatuks nende suurte koguste juures ja ma südamest loodan, et nüüd, mil HL ilusti sööb, siis tõuseb ka hemoglobiinitase.

Nüüd räägin natuke täpsemalt, kuidas me võõrutasime. Äkki on kellelgi hea siit midagi kõrva taha panna või lihtsalt tekib äratundmisrõõm.

1. päev
Alustasime laupäeval, mil Mario Hannaloorega kahekesi koju jäi (mina läksin ööks minema). Issi tegeles tirtsuga terve pika päeva. Päeval said nad suurepäraselt hakkama nagu alati. Ööunne jäi HL nuttes kuskil südaöö paiku. Siples ja nühkis mööda voodit, küll lükkas issit eemale ja küll kutsus teda enda juurde. Laps oli segaduses ja ei saanud aru, mis värk on - kus emme on?!? Südaööst kuskil kella kolmeni plika magas, 03.00-06.00ni olid nad issiga üleval. Sõid, jõid ja istusid elutoas diivanil. Kuuest jäi Hannaloore uuesti tudule ning magas kella 10.00ni hommikul. Selleks ajaks olin ma kodus. Hannaloore oli ilmselgelt endast väljas ja vajas harjumist. Istus rohkem mul süles ning oli n-ö klammerduv. Kartis ilmselt, et lähen jälle kuskile ära.
[Vahemärkusena olgu öeldud, et päeval enam Hannaloore rinda ei saanud, seega võõrutasime ainult öist. Korraga mõlemat võõrutamist teha on lapse jaoks ikka liiga suur šokk, nii et seda peaks järk-järgult tegema.]

2. päev
Päeval magas HL meie mõistes ikka ulmepikalt: ühe une tegi 1-tunnise, teise mõni tund hiljem 2-tunnise. Eks tal oli öisest kogemusest ka unevõlg ja tudus seda tagasi. Öösel kussutasin ta magama kuskil 00.30 paiku. Esimest korda ärkas umbes 04.00. Kussutasin tund aega, sest päris kohe ta sügavamalt magama ei jäänud ning nuuksus läbi une. Kell 05.00 jäi magama ning magas kella 07.00ni.

3. päev
Päeval tegi preili jälle kaks pikemat und: 10.30-11.45 ja 14.45-17.30. Ööunne jäi 23.45. Magas hommikul kella 9.45ni, ärkas küll umbes 02.30 ja 03.00 nuttes (silmad olid kinni), kuid jäi kussutades kohe uuesti magama.

4. päev
Ööunne läks meie mõistes üpris "vara": kell 21.30 ning tõusis 8.50. Hannaloore puhul annab kohe tunda, kui ta varem magama läheb - siis on ka kohe varem üleval (kuigi 8.50 on väga normaalne ärkamise aeg juba). Öösel vääksus korra kella 02.30 paiku, kuid jäi kussutades uuesti magama.

5. päev
Magas päeval 12.00-14.15 ning 18.15-19.15, kuna ilmselgelt oli väsinud. Muidu ma ei oleks tal nii hilja õhtul veel tukkuda lasknud, kuid nägin, et ta hõõrub silmi. Ööunne jäi alles kell 01.00, magas kella 06.00ni ning vahepeal ärkas mitu korda nuttes üles. Kussutasin põhimõtteliselt terve öö süles. [Selg annab siiamaani tunda!]

6. päev
Päevauned olid 10.00-12.00 (seekord nii vara, kuna ärkas hommikul kell 06.00) ja 15.30-17.00. Ööunne läks 23.00, magas 04.00ni. Kella 04.00-05.00ni oli üleval. Viiest jäi uuesti magama ning tukkus kella 10.45ni.

7. päev
Päevauni kell 14.00-17.15. Ööuni ÜHE JUTIGA kella 01.00-7.10ni!!! Esimest korda elus magas Hannaloore üle kolme tunni. Koguni 6 tundi ilma ärkamata! :-) Ma tundsin end inimesena! Sain kuus tundi järjest magada! :-) Siis tukkus veel lisaks 07.30-09.00ni.

8. päev
Esimest korda läksime Hannaloorega ööunne nii, et pikutasime voodis kahekesi. Tavaliselt kussutasin ta süles (koaala-asendis) magama ning siis panin voodisse. Jutustasin ja silitasin teda ning jäin ausalt öeldes ise enne magama kui tema. Kui järsku üles võpatasin, oli Hannaloore juba unedemaal ning ka Mario oli meie kõrvale tulnud. Tähendab: Hannaloore jäi esimest korda ILMA NUTUTA ISE MAGAMA! :-) Magas kella 01.00-09.30ni ühe jutiga ilma ühegi ärkamiseta.

9. päev
Päevauni kell 12.30-15.30! 3 tundi!!! :-D Uskumatu! Ööuni 00.00-09.30ni, kuid seekord nuttis päris tihti läbi une. Hommikul avastasin, et selle põhjuseks on ilmselt hambad. (Tal lõikusid umbes 3 nädalat tagasi 4 hammast korraga ning nüüd tundub, et jälle korraga vähemalt 2 hammast. Ülemisi hambaid ei näinud praegu, kuid alumises kahes kohas, kuhu hambad peaksid tulema, olid igemed punetavad).

10. ööpäev
Hetkel magab tips kella 12.30st saadik oma lõunaund. Loodan, et niipea, kui uued hambad on lõikunud, siis lähevad meie ööuned aina paremaks ning Hannaloore jätkab ise uinumist.

Mainin ka veel seda, et võõrutamise algusest saadik pole Hannaloore KORDAGI tissi otsinud, mis tegi minu jaoks asja ka kergemaks. Hull oleks siis olnud, kui ta kogu aeg oleks pluusi küljes rippunud ja mämm-mämm karjunud.

Üldiselt on kogu selle võõrutamise protsessi ajal Hannaloore üpris klammerduv olnud, mis on ka igati mõistetav. Aga praegu näen juba esimesi edasiminekuid, mis puudutavad söömist ja iseseisvat magamist (ja magama jäämist). Loodan, et läheb aina paremaks. Enam ei ole ta ka nii klammerduv ning "vana hea laps" hakkab tagasi tulema: nokitseb vaikselt oma mänguasjadega ning ei otsi kogu aeg emmet taga. Ilmselgelt on haiguste ja hammaste lõikumise perioodidel laps virilam, kuid loodan teda kussutamise ja lähedusega lohutada.

Ahjaa! Mida tegid kogu selle perioodi ajal minu tissid? :-D
Kuna päevased tissitamised olid juba ammu ununenud, siis esimesel ööl, mil Hannaloorest eemal olin, kogunes mu rindadesse ilmselgelt LIIGA PALJU piima. Kuna Hannaloore olin põhimõtteliselt kogu öö harjunud rinna otsas olema, siis jah... polnud ka ime, et nii juhtus!
Esimesed kaks ööpäeva pumpasin piima välja. Iga korraga ikka aina vähem, just täpselt nii palju, et valulikkus annaks järele. Kokkuvõttes kaks päeva olid rinnad "kummis" ja valusad ning tükke täis, kuid juba kolmandal päeval oli olukord juba parem. Olid jäänud mõned üksikud tükid, enam "kummis"-tunnet polnud, küll aga olid rinnad rasked.
Umbes viiendaks päevaks asi normaliseerus - rinnad olid ilma tükkideta ning umbes täpselt sellised nagu olid enne rasedust.

Selline pikk lugu tuli, aga vähemalt on mul endal hiljem hea meenutada, kuidas umbes-täpselt kõik oli.