Täna peaksin ma siia lisama pildi teemal "City lights", aga kuna olen nohuse Hannaloorega täna kodus, siis kohe mitte ei lähe kuskile linnapeale neid tulukesi taga ajama. :D
Oleks vist paslik teha vahekokkuvõte, kuidas meil kõigil läheb. Alustan siis kõige väiksemast.
Hannaloore käib nüüd teist nädalat lastehoius, kus tal hoidja sõnutsi väga hästi läheb. Minu algne kartus lõunaunne jäämise kohta osutus totaalselt asjatuks, sest ta pidavat iga korraga aina paremini uinuma. Ilma kussutamise ja muude "segavate" faktoriteta nagu minu puhul tavaline. No mis saaks emasüdamele parem teave olla?
Ainuke asi, mis nüüd "pärale" on jõudnud ja mida ka arvasin, et tuleb, on see, et hommikuti hoidu jäämise juurde kuuluvad ikka allapoole vajunud suunurgad ja krokodillipisarad. Samas, kui Hannaloorele pisut seletada ja tema tähelepanu eemale juhtida faktist, et emme-issi ära peavad käima, siis rahuneb ta üsna ruttu. No nii toreda hoidjaga polegi teist võimalust! :)
Hoius nad meisterdavad ja möllavad õues, kus võib ka toredaid koduloomi leida, keda siis hea jälgida on. :) Igati vahva!
Mis me Marioga märganud oleme, on see, et Hannaloore on keeleliselt lausa hüppeliselt edasi arenenud. Ta võib mängleva kergusega järele öelda sõnu, mis on tegelikult üsna rasked. Iseasi, kas tal muidugi need sõnad hiljem ka meeles on, kuid temast arusaamisega pole meil praegu raskusi olnud.
Teine asi on see, et potitamisega on meil asjalood üsna head. Tegelikult hakkas Hannaloore potil käima juba kuskil 4-5 kuud tagasi. Siis muidugi mitte teadlikult, st ma suunasin teda sinna ikka ise ja paljud korrad soristas ta siiski nurka, kuid nüüdseks oskab ta häda ka kinni hoida ning alles poti peal teha. Ma loodan, et uue aasta alguseks on ta jällegi nii palju edasi arenenud, et saab juba riiklikku lasteaeda ilma mähkudeta minna. Lõunaune- ja õueaja-mähkud peavad ilmselt alguses veel jääma, aga eks näis, kuidas siis lood on - sinna on veel (õnneks) natuke aega.
Kuidas minul läheb? Kõige lühem ja kokkuvõtlikum sõna oleks vast kiirelt, kuid see ei ole ikkagi päris see... Tegelikult on mul vahepeal tunne, et ma olen vanaks jäänud. No ei jaksa kõiki asju multitasking'u kombel enam teha nagu varem. Tööl on pingeline, kodus on palju tegemata töid ja lapsest eemalolek tekitab süümepiinu... Oeh, teinekord on kohe lausa kurb. Aga samas ma tean, et alati on elus tõusu-ja-mõõna-perioode. Praegu pole küll mõõn, aga töö- ja pereelu kombineerimine on praegu minu jaoks paras katsumus. Aga küll me hakkama saame!
Mariol on ka kiire. Kogu aeg. Teinekord ei näe Hannaloore teda nt 24 tundi järjest. Kuidas see võimalik on? On, kui Mario läheb tööle siis, kui HL veel magab ja tuleb koju siis, kui HL on just magama läinud.
Selle rabelemise juures on aga kõige toredam see, kui saame kolmekesi diivani peal lösutada ja lihtsalt olla. Teinekord teeb Hannaloore meile show'd ka. Näiteks sellist trummimängu:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar