Nädalavahetus

No nüüd juhtus küll üks ütlemata jama asi blogija jaoks - mul ei õnnestunud lauaarvutist internetti välja võluda ja "pean" nüüd tahvlis trükkima. Pean just nimelt, sest nii vahva nädalavahetus on selja taha jäänud. Kahjuks pean pildid lisama hiljem, sest nii itimees ma ka pole, et ilma lauaarvutita pilte lisada oskaks. 😀

Igatahes mulle tundub, et ma pole nädalavahetusel üldse kodus olnud - ja tegelikult polegi - puhtad põrandad on selle tõestuseks. ☺

Laupäeval kella 12:30 paiku alustasime reisi loomaaia poole koos Hannaloore hea sõbranna ja mängukaaslase Eliisega. 40 minutit sõiduaega ja 25 minutit (!) piletijärjekorras seismist hiljem olime lõpuks loomaaias.

Oi, kuidas preilidele see reis meeldis. Kui saan, siis lisan siia ka video, kuidas nad kahekesi puukäru peal sõites lõkerdasid. 😊 Endalegi kippus naer peale.

Mul oli hea meel, et Hannaloore kõndis suure osa ajast ise ja täitsa reipal sammul. Mõnel korral küsis sülle, aga see polnud midagi hullu. Säästis vaest seljahaiget ema. 😆

Muideks, tüdrukud sõitsid seal sama lasterongiga, millega mina väiksena sõitsin. Vähe ei olnud nostalgialaks?! 😊

Õhtul, kui loomaaia-tuurilt tagasi jõudsime, läksime maja peale, kus Mario koos isa ja vennaga Hannaloorele liumäe ja turnimisalaga atraktsiooni ehitasid. Mariol tuli see mõte tegelikult juba päris ammu - vist eelmisel suvel - ja nüüd viib oma plaani ellu. Mul on nii hea meel, et ta saab nokitseda ja tegeleda asjaga, mis talle meeldib. Sära on lausa silmades. Ja lisaboonus on ju see, et lapsed saavad seal mängimas hakata käima. Sinna peaks veel aiamööbli või vähemalt mingi istumisnurgakese organiseerima, siis oleks kõik ideaalne!

Tänase emadepäeva hommikupooliku veetsime minu ema juures. Sõime-jõime ja rääkisime juttu. Kodu poole sõites põikasime uuesti maja juurest läbi ja viskasime pilgu peale meeste kätetööle - asi on "nagu päris". ☺ Pildid siis hiljem.

Siia lõppu saan lisada pildi lillekimbust ja kaardist Hannaloorelt tänase emadepäeva puhul. ☺

Mõnusat uut nädalat! ☺